Omavalitsustele sisulise rolli ja vastutuse määratlemine ettevõtluskeskkonna kujundamisel koostöös riigi kesktasandiga
Sissejuhatus
Omavalitsused on taasiseseisvumisest saati näinud palju korralduslikke muudatusi ja arenguid oma töös. Kohalikud omavalitsused, olles tavakodanikele kõige esimene aste riigiga suhtlemisel, peavad andma endast parima, et luua elanikele, erinevatele organisatsioonidele, ettevõtetele sobivaid tingimusi heaks keskkonnaks. Ettevõtjad on riigile justkui visiitkaardiks. Tööhõivemäär näitab riigi majandusliku heaolu taset ning ettevõtted loovad riigile lisandväärtust läbi töökohtade pakkumise. Seetõttu on oluline riigi kesktasandi ja kohalike omavalitsuste koostöös pöörata tähelepanu ettevõtjate heaolule ja luua neile sobivaid tingimusi oma äri loomiseks või laiendamiseks. Lisaks eelnevale mõjutab õitsev ettevõtluskeskkond kohalikku elu üldisemas pildis positiivselt. Ettevõtluskeskkonna areng on tugevalt seotud riigi regionaalarenguga, sest ettevõtluse arengut silmas pidades tuleb pöörata rõhku ka sellele, et riigis ei suureneks regionaalne ebavõrdsus.
Töö eesmärk on kaardistada peamisi pärssivaid tegureid ettevõtluskeskkonna kujundamisel ja arutleda nende võimalike lahenduste üle. Peamiselt keskendutakse essees ettevõtluse arendamise vajalikkusele terve riigi kontekstis, kuidas see on alustalaks edukale toimetulekule ning miks on tarvis sellele rõhku pöörata. Töö autorid toovad valdkonnapoliitikate kontekstis esile hariduspoliitika mõju ettevõtluse olemusele ja kuidas see mängib rolli tööjõu kujunemises, mis on ettevõtluse kõige olulisemaks osaks. Samuti tutvustatakse juba kasutusel olevaid meetmed ettevõtluse motiveerimiseks ning toetuseid nii riigi kui ka Euroopa Liidu tasandilt. Viimases sisupeatükis toome välja mõned võimalikud lahendused, läbi mille saab kohalikele omavalitsustele koostöös riigi kesktasandiga vastutust määrata ettevõtluskeskkonna kujundamisel.
Omavalitsusüksuste seos ettevõtluskeskkonnaga
Omavalitsuste ülesandeid, vastutust ja korraldust reguleerib kohaliku omavalitsuse korralduse seadus ehk KOKS. Seadus võeti vastu 1993. aastal 2. juunil ning sellest ajast saati on seaduses tehtud palju muudatusi, kuid üldiselt on selle sisu jäänud samaks. [Kohaliku Omavalitsuse Korralduse Seadus (KOKS), 1993]. Küll aga peaaegu 30 aastat hiljem tundub omavalitsuste juhtidele, asjakohastele ametnikele, ekspertidele ja teistele huvitatud osapooltele, et seadus on jäänud oma sisult maha toimuvatele arengutele ja üha enam päevakorda kerkinud probleemidele. Lähtudes ettevõtluse probleemidest on üheks määravaks teguriks kindlasti fakt, et kohalikel omavalitsustel ei ole KOKS-ist ja ka muudest seadustest tulenevalt kohustavaid ülesandeid, mis on seotud ettevõtluse edendamisega. See jätab ettevõtluse arengu iga kohaliku omavalitsuse enda otsustada, mis omakorda soodustab regionaalset ebavõrdsust, kuna erinevate omavalitsuste juhtide arusaamad valdkonna arendamisest võivad olla erinevad. Ettevõtlusel on aga oluline roll kohaliku elu üldises arengus, sest töökohtade loomisega muutub antud piirkond kodanike jaoks atraktiivsemaks paigaks. Tegemist on ahelaga, kus ühe olemasolu viib teiseni – ettevõtjad tekitavad töökohti, töökohad meelitavad elanikke töökohale lähemale kolima ja selle läbi kasvab asustus piirkonnas. See omakorda loob vajaduse erinevate asutuste järele, mida inimesed oma elukeskkonnas oluliseks peavad ning sellisel viisil piirkond areneb.
Eelmise aasta alguses kogunesid omavalitsuste esindajad koos riigihalduse ministri Jaak Aabiga, et arutada KOKSi muutmist, mis looks kohalikele omavalitsustele peale muudatuste jõustumist rohkem õiguseid teatud valdkondades (Kenk, 2020). Seaduse muutmist saaks ära kasutada ka ettevõtlust arendava kohustava punkti lisamiseks, mis oleks suurimaks tõukejõuks probleemi lahendamisel, sest vastutus tekib kohustusega, kuid tegemist on siiski positiivseid väljundeid loova ülesandega. Kohustava punkti lisamisega tekib juurde ka finantsiline aspekt, sest ettevõtlust saaks kujundada ainult lisanduva ressursi, mitte olemasoleva arvelt, mis on juba suunatud eri valdkondadesse. 2018. aastal suurendati kohalike omavalitsuste finantsautonoomiat füüsilise isiku tulumaksu arvestamise määra tõusu kaudu, kuid pikemas perspektiivis on see marginaalne. Sel juhul tuleks anda kohalikele omavalitsustele võimaluse koguda tulubaasi ka muude maksude arvelt lisaks olemasolevatele. Maksu- ja Tolliameti 2021. aasta statistika põhjal, mis hõlmab jaanuari-veebruari andmeid on Eestis kokku 81 880 tuhat ettevõtet ning eelnevate aastate statistikaid uurides on selgelt näha ettevõtete arvu kasvu trendi. (EMTA, 2021) Enamik ettevõtteid on koondunud Tallinnasse, Tartusse ja nende ümbruses olevate omavalitsuste piiridesse. (Riigikontroll, 2020) Igati 4 rõõmustav on fakt, et ettevõtlusaktiivsus iga aastaga suureneb, küll aga on tarvis pöörata tähelepanu piirkondadele, kus ettevõtlus vajaks täiendavat edendamist.
Valdadele ja linnadele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel omavalitsusega. Seadusega pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest. (KOKS, 1993) Sel juhul koostöös hetke olukorras, kui kesktasandi huvi on näha aktiivsemat ettevõtluskeskkonda vähem asustatud omavalitsuste tasandil peaks nende poolt tulema toetus. Toetus ei pea olema sõna-sõnaliselt rahaline ressurss start-upide loomiseks. Ettevõtjatele on oluline hea infrastruktuur, korras teed ja sobiv keskkond kuhu ettevõte asutada ning need on olulised kohad, kuhu investeerida. Siseriiklik rahastus on tugevalt haruministeeriumite eelarvetes ning seetõttu on valdkondlike arengukavade ja eesmärkide täitmiseks keeruline luua sidususmomenti rahastamise näol. Kohalikud omavalitsused sõltuvad väga kõrgemast tasandist ja nende vastuvõetud otsustest, mis kajastuvad seadustes, määrustes ja eelarvetes.
Toetused ja meetmed ettevõtluskeskkonna kujundamiseks riigi, omavalitsuste ja Euroopa Liidu partnerluses
Iga otsus, mille kohalik omavalitsus vastu võtab mõjutab otseselt või kaudselt kohalikke ettevõtjaid. Kõige lähemalt puutuvad ettevõtted omavalitsustega kokku lubade ja nõusolekute taotlemisel. Mida suurem on ettevõte ning kasutatav maa-ala, seda suurem on KOV-i roll ja vastutus. (Riigikontroll, 2020). Igal kohalikul omavalitsusel on erinev arusaam, milline on ideaalne ettevõtluskeskkond ja sellest tulenevalt on ka piirkondlikud erisused ehk mõni piirkond on väga atraktiivne ning vohab aktiivsest ettevõtlusest, samal ajal teine on nö “välja suremas”. See võib hõlmata ettevõtlustoetusi, abistamist tegutsemiskohtade ja tööjõu vahendamisel, regulaarseid kohtumisi ettevõtjatega, nende tunnustamist ja kaasamist otsustusprotsessidesse. Näiteks pakub Rõuge Vald ettevõtlustoetust, mille ülemsumma on 1000 eurot (Rõuge Vald, i.a.). Pärnu linn pakub aga konkurentsi suurendamiseks ettevõtjatele toetust 1000-5000 eurot (Pärnu linn, i.a.). Rõuge ja Pärnu vahe on heaks võrdluseks, et piirkondlikult on omavalitsuste rahalised ressursid erinevad, seega on ka ettevõtluse arendamiseks erinev tempo. Väga palju soodustab tegevus- ja arengukavade loomine, mis aitab suunata raha õigesse kohta. Piirkondlikult on probleemid erinevad ja erinevate individuaalsete kavade loomine aitab läheneda vastavalt vajadusele. Tegevuskavad on need, mille kaudu riik sekkub ettevõtluse arengusse, näiteks on Eestis loodud maakondlikud Ida-Virumaa ja Kagu-Eesti tegevuskavad (Järvpõld & Taal, 2015). Igal omavalitsusel on lisaks oma arengukava, mille eesmärk on strateegiliselt planeerida tegevust nii, et jõuda 5 paremini eesmärkideni. Lisaks erinevatele kohalikele toetustele, annab oma panuse ettevõtluse arendamisesse Euroopa Liit läbi toetuste. Erinevad dotatsioonid on kindlasti suureks motivatsiooniallikaks ettevõtjatele. Alustades näiteks Piirkondlikud Algatused Tööhõive ja Ettevõtluse Edendamiseks (PATEE) toetustega. Toetuse eesmärgiks on ettevõtlusaktiivsuse ja tööhõive kasv ning noorte ettevõtlikkusteadlikusele kaasa aitamine (Ärinõuandla, i.a.). Selleks luuakse 15 maakonna individuaalsed tegevuskavad, mis valmivad maakondlikus arenduskeskuses tihedas koostöös omavalitsuste ja ettevõtluse esindajatega ning hiljem kinnitab selle riigihalduse minister (enne regionaalminister). PATEE toetuse kapital tuleb Euroopa Liidust ning selle eelarveks on 7,5 milj. eurot. Toetuskava põhimõtteks on kohalikele panustamine ehk kohalikud teavad ise kõige paremini, kuhu raha suunata. (Järvpõld & Taal, 2015). Euroopa Liidu tasandil Euroopa Regionaalarengu Fond toetab infrastruktuuride arendamist, töökohti loovaid arenguid ning väikeettevõtlust. Olemas on ka veel tööhõive arendamist toetav Euroopa Sotsiaalfond ja muid fonde keskendumaks põllumajanduse ja kalanduse arendamisele. (Siseministeerium, 2007)
Üheks toetuseks, mille eesmärgiks on majandusaktiivsuse ehk tööhõive ja ettevõtlusaktiivsuse kasv väljaspool Tallinna ja Tartu linnapiirkondi on piirkondade konkurentsivõime tugevdamise toetus. Selle sihtgrupiks on kohalikud omavalitsused, äriühingud, mittetulundusühingud, avalik-õiguslikud ülikoolid jne. Selleks, et toetust taotleda peavad need sisalduma maakonna arengustrateegia tegevuskavas ning omama maakonnaülest tähtsust. (Riigi Tugiteenuste Keskus, 2021) Taoline tingimus on ehe näide partnerluse olulisusest, sest ettevõtlust mõjutavate otsuste tegemine mõjutab tervet tööjõuareaali. Regionaalne koostöö mängib saavutuste poole püüdlemisel suurt rolli ning on oluline, et kohalikud omavalitsused ei ajaks asju oma mätta otsast vaid oleksid ühisel arusaamal – koos jõuame kaugemale kiiremini ja tõhusamalt. Antud toetuse omafinantseerimise määr – Harjumaal vähemalt 30% ja Põlva, Ida-Viru, Valga ja Võru piirkondades vähemalt 15% on üks vähestest meedetest, kuidas väiksema majandusaktiivsusega piirkondi toetada. Läbi selle toetuse on võimalik arendada ühistranspordi ning jalg- ja rattateid, linnakeskuse avaliku ruumi atraktiivsemaks muutmist ettevõtlusele ning ettevõtluse seisukohast olulise avaliku tugitaristu kaasajastamist. (Ibid)
Toetuste nimekiri on kirju ja erinevatele vajadustele suunatud. Starditoetus on mõeldud alustavale ettevõtjale ning selle kaudu soovitakse toetada arengupotentsiaaliga ettevõtete loomist, millega laiendatakse piirkondlikku ettevõtlust. Ettevõte on kohustatud abi saamisel reaalseid tulemusi saavutama ehk töökohti looma ja müügitulu kasvatama. (Riigi Tugiteenuste Keskus, 2021) Kuigi toetuste näol saab olukorda leevendada, ei ole need 6 kaugeltki mitte lahenduseks. Tihtipeale ei ole probleemi tuumikuks üldse raha puudus vaid motivatsiooni ja tahte puudus, kuna ei osata hinnata võimalusi, mida koostöö ettevõtetega pakkuda saab.
Ettevõtluskeskkonna kujundamiseks üle Eesti, pidades just silmas regionaalse ebavõrdsuse vähendamist, on tarvis kasutada erinevaid meetmeid. Meetmeid rakendatakse piirkonnale iseloomulike tunnuste alusel. Esimeseks meetmeks saab nimetada regionaalseid finantssoodustusi sh starditoetused, maksusoodustused, tööjõuga seotud soodustusi ja transpordisoodustusi. Teiseks on ettevõtluskeskkonna üldine arendamine läbi ettevõtjate nõustamise, ettevõtlusinkubaatorite loomise, koolituste ja meeldiva ning kiire infoleviku kaudu. Oluliseks meetmeks on ka infrastruktuuri arendamine, kuhu alla kuuluvad raud- ja maanteed ning telekommunikatsioonivõrgud. Samuti ei saa mainimata jätta peletusstiimuleid, millega loodetakse ettevõtteid suunata probleemsetesse piirkondadesse trahvide ja lubade süsteemi kaudu. (Siseministeerium, 2007) Olulist rolli mängib ka külastuskeskkonna meede, mille abil luuakse turismi infrastruktuuri (Kiisler, 2010).
Hariduspoliitika mõju ettevõtluskeskkonna kujundamisele
Haridus on aluseks sellele, et oleksime võimelised tööturul konkureerima. See määrab inimeste väärtuse tööturul, mis muudab nad atraktiivseks tööandjale. Väga palju oleneb hariduse kättesaadavusest ja kvaliteedist, muidugi ka inimese enda valikutest. Laialt levinud on teadmine, et ülikooli või võrdväärse haridustaseme omandanud inimesed on tööturul palju paremas seisus, kui need kellel on madalam haridustase. Eesti Vabariigi Haridusseaduse (HaS) paragrahv 4 lg 1 ütleb, et kohalikul omavalitsusel ja riigil on kohustus tagada igaühele võimalus omandada kohustuslik osa haridusest. HaS paragrahv 15 kohaselt on miinimum haridustase põhiharidus (1.-9. klass). Seadusest võib tuletada, et riigil ja kohalikel omavalitsustel on kohustus teha omavahel koostööd. Riigi ja kohalike omavalitsuste koostöö hariduspoliitikas algab hariduskorralduse loomisest. Haridus- ja Teadusministeerium loob nõuded hariduselu korraldamiseks ja omavalitsused peavad seda täitma. Haridussüsteemi juhtimine kohalikul tasandil algab haridusosakonna moodustamisega või määrates ametisse vastav isik. Haridusosakonna ülesandeks on kohaliku hariduse arengukavade koostamine ja elluviimine (Euroopa Komisjon, 2018).
Hariduse kui teenuse pakkumine tekitab kohustusi ja mõnikord ka probleeme, mida ei suuda kõik omavalitsused lahendada. Viimasel ajal on probleemiks koolide sulgemine maapiirkondades õpetajate ja õpilaste vähesuse tõttu. Ääremaastumise protsess on sellistes olukordades sisuliselt vältimatu, kuna koolid on väga tihti asula keskused, kus arendatakse ka kohalikku kultuurielu. Madis Sarik ütles 26.03 toimunud seminar-praktikumis, et Rae Vallas on koolid küla keskusteks, kus pärast õppetööd toimub kohaliku kultuurielu edendamine (nt trennid, käsitööringid jne). Koolide sulgemine suretab sisuliselt kogu külaelu välja ja ei tekita motivatsiooni maapiirkondades elada. Samuti ei ole mitteaktiivsed piirkonnad atraktiivsed ettevõtetele, kes sooviksid, et ümbritsev keskkond oleks külgetõmbav. Ideaalis oleks eesmärk luua koole sellistesse kohtadesse, mis asuks mitme piirkonna keskel. Kahjuks on selline muutus väga kulukas, kuid tegemist oleks investeeringuga, mis aitaks pikemas perspektiivis muuta äärealasid atraktiivsemaks ja sobilikumaks noorematele põlvkondadele. Väiksemate koolide koondamine üheks suuremaks aitaks kaasa ka hariduse kvaliteedi paranemisele. Oletame, et näiteks väikeses maakohas on puudu õpilastest ja õpetajatest, mille tagajärjel tekib sundolukord, kus koondatakse ühe õpetaja alla mitu erineva tasemega klassi ja samuti antakse õpetajale lisaaine õpetamiseks. Situatsioon on koormav nii õpetajale, kes peab ühes tunnis õpetama mitut erinevat teemat korraga ja teisalt ka õpilastele, kes ei pruugi vajaval hetkel abi saada. Lisaks on õpetaja sunnitud tegema õpilastele selgeks lisaainet, millest ta üldse ei pruugi midagi teada. Üks mõttekäik veel, miks mitme kogukonna keskmesse ühise kooli loomine oleks väärt investeeringut. Kindlasti üheks võimaluseks on transpordi loomine asulate ja koolide vahel, kuid ajaliselt ei pruugi selline korraldus klappida ning on pigem ebamugav. Õpilased, kes peavad kaugel koolis käima, võivad muutuda vähem motiveerituks. Rääkides isiklikust kogemusest, kus olin sunnitud koolibussiga koolis käima, sest elasin koolist ligi 10 km eemal. Koolibusside ootamine või mõnikord isegi mahajäämine tekitas vaimselt väga raskeid tundeid, mis ei motiveerinud kuidagi koolis käima. Koolid peaksid olema need faktorid, mis motiveerivad noori astuma tööturule.
Kuigi KOKS ei kohusta panustama kohaliku ettevõtluse arengusse, teevad omavalitsused seda kaudselt siiski. Väga austatud politoloogid on loonud kapitali mitmekesisuse kontseptsiooni, mis seletab institutsioonide ja firmade mõju erinevatele valdkondadele ja ka nende koostoimimist, nt haridus. Teooria autorid eristavad kahte turumajanduse tüüpi: esimene on liberaalne, mis esineb näiteks Suurbritannias, Kanadas ja Austraalias. Teine turumajanduse vorm on koordineeritud, mis on näiteks Saksamaal, Jaapanis ja Rootsis. Kontseptsiooni kohaselt mängib suurt rolli tööturu vajadus hariduspoliitikas. Saksamaal, kus tööturul hinnatakse oskustega inimesi, pannakse ka hariduses rohkem rõhku kutseharidusele. Kanadas, kus on olulisemad tööturul orienteerumiseks üldisemad teadmised, mängib suurt rolli üldharidus (gümnaasiumid). (Hall & Soskice, 2001). Seega võib väita, et Eestis on pigem liberaalne vorm, sest tööturg nõuab rohkem üldteadmistega inimesi. Väitele annab 8 toetust veel 2007. aastal Haridus- ja Teadusministeeriumi tellimusel läbi viidud uuring, kus selgub, et need inimesed, kes on omandanud madalaima haridustaseme (põhihariduse järgne kutseharidus), on 7% vähem tõenäoline tööd leida, kui magistri- või doktorikraadiga omandatutel. (Rõõm, 2007). Võtame näiteks töötamise riigiasutustes või avaliku halduse alal. CVkeskus annab üpris hea ülevaate, milliseid nõudmisi on esitatud kandidaatitele, kes soovivad avalikus teenistuses töötada. Sotsiaalkindlustusamet otsib tänase (25.03.2021) seisuga endale kommunikatsiooninõuniku, kellel peab olema omandatud vähemalt esimese astme kõrgharidus kommunikatsioonis või meedias. Võib eeldada, et sellele ametikohale eelistatakse magistrikraadiga isikut, kes on kõrgelt kvalifitseeritud ning omab mingisugust kogemust antud valdkonnas. (CV keskus, 2021). Kutseharidusega inimesed ei ole nii kõrgelt kvalifitseeritud ja seega osutuksid vähem tõenäoliselt valituks sellele ametikohale kandideerides. Teise näite saame tuua erasektorist, kus samuti on üsna suured ootused kandidaadile. M-Partner HR OÜ otsib endale arendusjuhti, kellelt oodatakse kõrgharidust ärijuhtimises, müügi või majandusega seotud erialal. (Ibid). Eelnevad näited on toodud selleks, et analüüsida kõrgelt tasustatud ametikohti. Kuid muidugi leidub ka neid ameteid, kus hinnatakse madalamat haridustaset kui kõrgharidus. Sellisteks töökohtadeks on erinevad kaubandusettevõtetes töötavad klienditeenindajad, kellelt nõutakse mitte otseselt keskkooli haridust, vaid pigem üldisemaid teadmisi, mida rakendada. Oskused ei ole nii olulised, sest neid õpitakse töö käigus.
Oluline on teha omavalitsustel koostööd ka teistes omavalitsustes asuvate asutustega, et laiendada õpilaste võimalusi. Heaks näiteks on Tallinna Ülikooli ja Rae valla vaheline koostööleping, mis sõlmiti alles hiljuti, kuid esitab suurepärase eeskuju. Rae vald on teatavasti üks Eesti kõige kiiremini arenevaid valdasid, kus saaks näiteks riigiteaduste või avaliku halduse tudengid endale hea praktika kogemuse. Suurepärane ning kõrgetasemeline kogemus loob tulevastele tööturu osalistele head võimalused turul orienteerumiseks. Olles kursis toimuvaga, siis riigiteenistuses või avaliku halduse alal töötamine nõuab kõrgharidust ja samuti ka eelnevat kogemust valdkonnas. Rae valla asukoht on väga soodne, sest asub täpselt Tallinna külje all, kuid ülikoolid võiksid teha koostööd ka kaugemate valdadega, et suunata noori maapiirkondadesse. Madis Sarik ütles, et selle koostöö üheks eesmärgiks on kindlasti noortes tekitada huvi ja vald loodab, et nii mõnigi praktikant jääb tulevikus sinna tööle. Kui aga arendada koostööd kaugemate valdadega, siis tekib võimalus motiveerida noori kolima suurematest linnadest välja. See omakorda tekitab mingismõttes ahela, kus noored kutsuvad/motiveerivad teisi noori kolima maale. Fakt on see, et noored on meie tulevik ja loovad paremat ümbritsevat keskkonda enda ning oma järeltuleva põlve hüvanguks. Ääremaastumise protsessi tulemusena unarusse jäänud piirkonnad saaksid noorte kaudu muutuda atraktiivseks ja moodsaks elukeskkonnaks, mis meelitaks omakorda ka ettevõtteid oma tegevust sinna tooma.
Inimene õpib paratamatult kogu elu, seda näitab elukestev õpe. Elukestva õppe eesmärgiks on pidev eneseharimine ja kohanemine ühiskonnaga, et olla konkurentsivõimeline. Elukestva õppe suurimateks motivaatoriteks on töö ja endaga rahulolu, mis loob lisaks sellele helgemad tulevikuperspektiivid ja konkurentsivõime säilitamise (Tallinn, i.a.). Elukestval õppel on kolm vormi: 1) formaalne ehk haridus, mida omandatakse koolis; 2) mitteformaalne ehk see, mis omandatakse huviringides ja vabatahtlikult ning 3) informatiivne, mida kogutakse läbi reisimise, internetiavarustes kolades või sõpradega aega veetes. (Tudengiveeb, i.a.). Heaoluriigi üheks tunnuseks on aktiivsed tööturumeetmed, mis aitavad inimestel naaseda kiiremini tööturule või ennetavad sealt lahkumist. Eestis pakub Töötukassa erinevaid võimalusi mitte-formaalse hariduse saamiseks. Selleks suunab Töötukassa inimesi erinevatele koolitustele, mis toetaksid neid tööotsingul. Riik aitab omavalitsusi, suunates inimesi tagasi tööturule, et tööhõive saavutaks oma maksimumi. Kohalikud omavalitsused saavad kasu läbi aktiivse ettevõtluskeskkonna. Mida rohkem on ettevõtteid, seda suurem on omavalitsuste tulubaas ehk maksudest laekuv summa suurendab oluliselt eelarvelisi võimalusi. KOV-idel on õigus kehtestada erinevaid makse, näiteks reklaamimaks, teede ja tänavate sulgemise maks ja mootorsõidukimaks (Eesti.ee, 2020). Lisaks sellele on ettevõtjad kohustatud maksma näiteks maamaksu, mille tulu laekub täielikult kohaliku omavalitsuse eelarvesse (Maksu- ja Tolliamet, 2021).
Lahendused ja edasine suund vastutuse tekkimiseks
Praegu takerdub suur osa ettevõtluskeskkonna arendamisel häguse rolli taha, mida omavalitsused kandma peaksid. Ühelt poolt suunatakse omavalitsusi aktiivsemalt ettevõtlusega tegelema, teisalt ei ole seadustes, eelkõige KOKS-is määratletud kohustusi või kindlaid ülesandeid, läbi mille valdkonda kujundama peaks. Seetõttu näeme ühe lahendusena kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse täiendamist, kuhu saaks lisada ettevõtluskeskkonna arendamise kohaliku omavalitsuse üldpõhimõttena ja arengukava koostamise põhimõtete juurde või lisada see punkt kohalike omavalitsuste ühise ülesandena maakondlikul tasandil (Rahandusministeerium, 2020). Arengukavasid koostades ja ettevõtlusega seonduvaid strateegilisi arutelusid pidades on oluline kaasata kohalikke ettevõtjaid parimal võimalikul moel ning koostöös leida vastuseid keerukatele ja kõiki hõlmavatele küsimustele 10 (Riigikontroll, 2020). Rahalist motivatsiooni saab tõsta näiteks, kui jagada mingi osa riigile ettevõtlusest tulenevast maksutulust hoopis kohalike omavalitsuste vahel ning seda viisil, et suunata rohkem rahalisi vahendeid neile, kus omavalitsuste tegevuse tulemusel ettevõtluse seis paraneb. Samuti on arutatud käibemaksu ja dividendidelt makstava tulumaksu suunamist kohalikesse eelarvetesse, mis hetkel on riigi tuluallikad. (Ibid) Loeme oluliseks ka maksusoodustuste jagamist piirkondliku põhimõtte alusel, kus ühelt poolt arendamist vajavad piirkonnad saaksid suuremaid soodustusi ning paremini arenevatele piirkondadele oleks soodustused pigem väiksemad, pärssimaks ettevõtete kogunemist ühte regiooni. Kõigi nende meedete kõrval on oluline jätkuvalt suunata raha vähemarenenud piirkondade korda tegemisele. See hõlmab vanade ja lagunenud majade likvideerimist, haljastuse korrastamist, teedevõrgustike arendamist ja elamurajoonide ehitust, läbi mille maa-ala väärtus tõuseb ja muutub atraktiivsemaks.
Kokkuvõte
Essee eesmärgiks oli välja tuua ettevõtluskeskkonna kujundamise olulisus ja murekohad koostöös kohalike omavalitsuste ja riigi kesktasandiga ning arutada, kuidas määrata kohalikele omavalitsustele peamine vastutus valdkonna arendamisel. Ettevõtluskeskkonna kujundamisel peetakse oluliseks kohalike omavalitsuste ja riigi koostööd. Kuigi kohalike omavalitsuste korralduse seadus ei kohusta omavalitsusi ettevõtlust arendama, teevad need seda siiski. Omavalitsused saavad teenida kasu ettevõtjate pealt läbi erinevate maksude. Lisatulu eelarves annab hea põhja kogukonna üldisele arendamisele, luues paremad võimalused muuta piirkond atraktiivsemaks. Näiteid ettevõtluse toetamiseks saab tuua erinevatest rahalistest ja moraalsetest toetustest ning meedetest, mis on kasutusele võetud kindla eesmärgiga ettevõtlust mingis suunas mudida. Toetusi saavad kohalikud omavalitsused ja ettevõtjad isiklikult taotleda riigilt ja Euroopa Liidult. Toetuste peamiseks eesmärgiks on anda tõuge muudatuste elluviimiseks, et parandada üldist majanduslikku heaolu. Meetmed saavad olla pärssivad ja kutsuvad vastavalt vajadusele. Pärssivaid meetmeid kasutatakse, et takistada ettevõtete koondumist ühte piirkonda, püüdes vähendada seeläbi regionaalse ebavõrdsuse süvenemist. Meetmeteks on näiteks erinevad maksu-, tööjõu- ja transpordisoodustused. Haridus mängib suurt rolli ettevõtluskeskkonna loomisel, alustades näiteks sellega, et toodab tööturule kvalifitseeritud tööjõudu. Teatavasti mõjutavad hariduspoliitika ja tööhõivepoliitika üksteist. Tööturg määrab hariduse suuna ehk milliste kvalifikatsioonidega inimesi tööturul 11 nõutakse ning haridussüsteem annab selle. Koolidel on oluline roll ka kohaliku elu edendamisel. Tihtipeale on maapiirkondades koolid kogukonna keskusteks ja nende puudumisel elu nö “sureb välja”. Kui kogukond ei ole aktiivne ning atraktiivne, siis ei ole soovi ka ettevõtjatel oma ettevõtteid sinna tuua/luua. Kohati on raske hinnata, milline lahendus vastutuse tekkimisele kõige mõjusam oleks. Töös mainitakse ära ettevõtluskeskkonda arendava kohustava punkti lisamine uude KOKS-i, kas kohaliku omavalitsuse või kogu maakonna üleselt. Samuti toovad autorid välja rahalise motiveerimise, kus osa hetkel riigieelarvesse laekuvast ettevõtlustulust jagataks ära kohalike omvalitsuste tulubaasidesse. Oma roll on ka piirkondade väljanägemisse investeerimine, mis hõlmab infrastruktuuri, haljastust, taristut jne. Kogu töö valguses jääb põhirõhk sõnale koostöö. Partnerlusel on arengutes oluline koht ning ettevõtlust hõlmavatel teemadel tuleb hea tava kohaselt kaasata kõiki mõjutatud osapooli, sh ettevõtjaid ning kuulata ära mured ja rõõmud. Ettevõtete heaolu kogu süsteemis mängib olulist rolli, sest nemad toovad läbi töökohtade loomise inimesi tagasi vähem asustatud piirkondadesse. Selge on see, et ühelt poolt on tegemist murettekitava väljakutsega ja teiselt poolt otsitakse sellele aktiivselt lahendusi.
Käesolev artikkel on avaldatud Avatud Ühiskond MTÜ Poliitikastaabi blogis. Poliitikastaabi mõte on avaldada ühingu liikmete mõtteid, samas populariseerida poliitilist arutelu, seda hetkel eriti saabuvate kohalike valimiste kontekstis. Blogis on võimalik sõna saada huvilistel kes võtavad ühendust info@uhiskond.ee. Blogis on võimalik sõna saada kõikidel, kuid tingimuseks on artikli sisuline argumenteeritus. Kuivõrd suur osa ühingu kandepinnast on seotud Kose valla piirkonnaga, keskendume aruteludes ja analüüsides kõnetatud piirkonnale. Avatud Ühiskonna liikmed nimekirjades ei kandideeri. Mõtteavalduse on kirjutanud Avatud Ühiskonna liikmed Greete Maasikas ja Rebecca Ulp.