Sissejuhatus

Jagamismajandus on tervishoiukriisi kontekstis omandanud uue tähelepanu fookuse nii avalikuse kui ka teadushuvi kontekstis. Ühismajandusest on kujunenud vaimustusobjekt osaliselt tänu uudsele tehnoloogiale ja majanduslikule korraldusele, kuid samas ka selle sisse ehitatud paradoksaalsuse tõttu. Platvormid nagu AirBnb, Taxify ja ükssarvikud on kogenud plahvatusliku kasvu, mis on omakorda viinud regulatiivsete ja poliitiliste lahinguteni. Pooldajate hinnangul võimaldab digitehnoloogia saavutada enneolematuid arenguid, mis tähendab tavaliste inimeste mõjuvõimu suurenemist, tõhusamat ressursside kasutamist ja isegi madalamat ökoloogilist jalajälge. Sisuliselt peaks kaasnema tõeliselt horisontaalne majandusstruktuur kus traditsioonilist töö tegemist enam ei eksisteeri (Sundararajan, A. 2016). Kriitikute hinnangul on tegemist viimase miili kapitalismiga, kus röövellikud platvormid tegutsevad karistamatult, et kasvada, turgudel domineerida ja kasutajaid ekspluateerida – tavaline neoliberalism, aga steroididest pungil (Morozov, E. 2013). Essee eesmärk on mõtestada milline on kahe äärmuse vaheline tasakaal ning kontsepti tulevik, arutleda jagamismajanduse olemusest, kui ka selle mõjust sotsiaalsele sidususele, keskkonnasäästlikkusele ja tervislikule konkurentsile majanduses. 

Jagamismajanduse kindla määratluse väljatöötamine, mis kajastaks levinud kasutust, on peaaegu võimatu. Tegevuste vahel on suur mitmekesisus ning osalejate vahele tõmmatud hägused piirid. GoWorkaBit, mis on “töövahendamise” platvorm, on sageli kaasatud, kuid Mechanical Turk (Amazoni töövahenduse platvorm) mitte. Airbnb on praktiliselt jagamismajanduse sünonüüm, kuid traditsioonilised inimeselt-inimesele bed & breakfast külalismajutused jäävad kõrvale. Sõiduteenuste ettevõte Bolt väidab end olevat, kuid teine ​​sõiduteenuste ettevõte Uber seda ei tee. Teenuse loomuselt vastab Eestis osta.ee ja okidoki.ee platvormid jagamismajanduse indikaatoritele, kuid ei ole allutatud sarnastele kohustustele teiste platvormidega. Vastused on pigem pragmaatilised kui analüütilised: platvormide ja ajakirjanduse enesemääratlus on vastuseks, kes on sees ja kes väljas. 

Jagamismajanduse sektorid ning profiil

Jagamismajanduse sektorid jagunevad nelja laia kategooriasse: kaupade ringlusse laskmine, püsivara suurem kasutamine, teenuste vahetamine ja tootmisvarade jagamine. Tavakodanik tajub seda läbi inimeselt-inimesele pakutava sõidujagamise, koostöötamiskeskuste, korteris vaba toa või kogukonnas mänguasjade/toidu/teenuste/põllumaa vahetamise läbi. Jagamismajanduse esimese sektori loojateks peetakse 1995. aastat, kui asutati eBay ja Craiglist, mille eesmärk on pakkuda müüja ja ostja vahelist platvormi. Tänaseks on eBay, Amazon ja AliExpress osa igapäevasest tarbimise kogemusest – olgugi, et teenus on jäänud samaks, on ajas kõik mainitud ettevõtted enda enesemääratlust muutnud, mis muudab nende vastutusele võtmise aina keerulisemaks. 

Jagamismajanduse II sektor hõlbustab kestvuskaupade ja teiste varade intensiivsemat kasutamist. Jõukamates riikides ostavad majapidamised tooteid või vara, mida neil ilmtingimata pole pidevalt täismahus vaja – näiteks garaažiboks, muruniiduk või leibkonnas lisa-auto. Valdkonna vedajateks osutusid platvormid mis võimaldasid neid ressursse jagada linnalises piirkonnas tunnitasu põhjal. Peale panganduskriisi (2009) muutus vara rentimine majanduslikult atraktiivsemaks, muutes tavapäraseks trendiks nii sõidujagamise, autode, tõukerataste ja jalgrataste rentimise (Zipcar, Zimride, Uber, Lyft, Boston Hubway). Majutussektoris oli pikalt turuliider couchsurfing, mis alustas rahvusvahelisel tasandil reisijate sidumisega, kus omanik sai rändajale tasuta pakkuda lühiajalist peatumispaika enda diivanil või kõrvaltoas – osaleti puhtast altruismist ning mõlemapoolsest soovist suurendada sotsiaalset kapitali. Altruism asendus kapitalismiga ning sündis jagamismajanduse sünonüüm ehk AirBnb. Valdav enamus platvormidest on täna monetiseeritud, kuid on säilinud ka mitterahalised algatused. Väiksemates omavalitsustes toetatakse haldustasemel jagamismajanduse soodustamist, näiteks tööriista-raamatukogude ja paranduskeskuste näol (Neighborgoods). Omavalitsuste eesmärk on madalama sissetulekuga piirkondades suurendada naabruskondliku usaldust, minimaliseerida inimeste ja suuremahuliste esemete transpordikulusi ning seeläbi tasandada sotsiaalset ebavõrdsust. 

Kolmandas sektoris on prevalveeriv teenuste vahetamine, mille juured ulatuvad 1980. aastate USA’sse, kui asutati esimesed ajapangad. Ajapankade teenuskeskuste eesmärk oli vahendada kogukonna-siseselt naturaalmajanduse võimalusi. Tehingute tegemise alus oli platvormis panustatud aeg ning teenuse eest oli võimalik vastata ajaliselt, põhimõttel, et kõikide aeg on võrdse osakaaluga. Sisuliselt tähendas platvorm võimalust, kus töötu indiviid sai pakkuda naabrile muruniitmise võimalust, kuid rahalise preemia asemel oli võimalus talle vastata kurkide ja tomatitega. Ajapankade platvormid võimaldasid pääseda maksukohustusest, kuid samas säilitada riiklikud toetused. (Dubois, E. A., Schor, J., & Carfagna, L. 2014). Ajapank ei osutunud edukaks, kuid on aluseks tööampsude platvormidele nagu Eestis GoWorkaBit või välismaal Freelancer ja Task Rabbit. Viimases sektoris on mõjuvõim produktsiooni suurendamisele, selmet ühistarbimise suurendamisele. Ajalooliselt on see tähendanud kooperatiive ehk ühistuid. Jagamismajanduses kanaliseeruvad ühistud läbi koostöötamiskeskuste (ForwardSpace Pärnus), ühiselamute või kogukonnaaedade rajamise. 

Jagamismajanduse platvormide edukuse ja põrumise põhjused

Sektorite kirjeldusest ilmneb, et jagamismajanduse keskkonnas omavad kõige suuremat rolli kasumile orienteeritud ettevõtted, sotsiaalse sidususega platvormid pigem ei ole jätkusuutlikud. Nähtust on võimalik selgitada kahel viisil. Esiteks majandusteooriates eksisteerib jänese sõitmise fenomen ning vangi dilemma. Vangi dilemma on otsustusanalüüsis paradoks, kus kaks enda huvides tegutsevat indiviidi ei anna optimaalset tulemust. Vangi tüüpiline dilemma püstitatakse nii, et mõlemad pooled otsustavad end kaitsta teise osaleja kulul, mis tähendab ka altruistlikele algatustele hääbumist, sest puudub tervislik konkurents platvormide siseselt. Olulisema teooriana on platvormide jätkusuutlikkus ning pikaajaline elujõulisus seotud nende vahetusloogikaga – kas platvorm on suunatud mittetulunduslikule tegevusele või kasumile, indiviidilt indiviidule (P2P) või ettevõttelt ettevõttele (B2B) või ettevõttelt inimesele (B2P).  (Sorkin, A. R. 2014). Riskikapitali ja investorite huvi suudavad kaasata ainult need ettevõtted, millel on potentsiaal tavapäraste ettevõtete häirimiseks ning seega ka võimalus investoritele kasumit toota. Kuivõrd platvorm teenib tulu vahendustasu pealt, on samal ajal kõige olulisem suurendada tehtud tehingute arvu.

Jagamismajanduse suurenevat osakaalu on põhjendatud majanduslike, keskkondlike kui ka sotsiaalsete teguritega. Vastab tõele, et jagamismajanduses on võimalik nii tooteid ja teenuseid pakkuda palju soodsama hinnaga, sest puuduvad teised majandusahela lülid. Kodumajutaja teenus jääb alati efektiivsemaks kui hotelli poolt pakutav ning automatiseeritud töövahendusplatvormid, mis viivad kokku näiteks omastehoolduse ning lapsehoiuteenusega seotud inimesed, nõuavad oluliselt vähem kulutusi kui traditsiooniliste töövahendusfirmade haldamine. Mõistetavalt eeldab kodanik, et jagamismajandus on keskkonnasäästlikum, sest näiteks tööriistade jagamisel väheneb üldine vajadus osta uusi tööriistu ning sõidujagamine vähendab kumulatiivselt läbitud kilomeetreid. Sarnaselt loodetakse, et jagamismajandus suurendab sotsiaalseid sidemeid, kuid kõikide kolme teguri kohta puudub piisav mõjuanalüüs, mis toetaks ettevõtete väiteid mainitud positiivsete mõjude kohta. Põhjalikumalt analüüsitakse jagamismajanduse mõju rohepöördele ning majandusele. 

Jagamismajanduse ökoloogiline mõju

Jagamise ökoloogilist kasu peetakse sageli ilmseks: järelturud vähendavad nõudlust uute kaupade järele, mistõttu jalajäljed vähenevad. Olemasolevates kodudes viibimine vähendab nõudlust uute hotellide järele, nii nagu tööriistade jagamine vähendab uute tööriistade ostmist. Hoolimata laialt levinud arvamusest, et sektor aitab vähendada süsinikdioksiidi heitkoguseid, pole selle mõju tõestamiseks teaduslike kinnitusi. USA’s tehtud uuringu sõnul on mõju vastupidine – sõidujagamine ei ole jalajälge vähendanud, vaid soodustanud. Vähestes majapidamistes on heitkoguste hulk vähenenud, kuid enamikule tähendas sõidujagamine paremat ligipääsu autodele ning seetõttu ka suurendas autode kasutamist. Uuringute hinnangul on autode registreerimine hoopis 3% hoogustunud platvormide turule tulekuga (Barrios, J. M., Hochberg, Y. V., & Yi, H. 2018), mis lükkab ümber, et inimesed on ühissõitude jagamise nimel autodest loobunud. Märkimisväärsemana on leidnud kinnitust, et 61% jagatud sõitudest ei asenda isikliku sõitmist, vaid on asendus ühistranspordile, jalutamisele, jalgrattaga sõitmisele või sõidu tegemata jätmisele (Clewlow, R. R., & Mishra, G. S. 2017). Pikas perspektiivis sõidujagamise reguleerimata jätmine mõjub negatiivselt linnades eksisteerivale ühistranspordi võrgustikule. 

Üldisemate ökoloogiliste mõjude hindamiseks peab arvestama ka ahelreaktsiooniga. Ühisteenuse pakkuja, näiteks sõidujagaja või kodumajutaja, võib pakkuda teenust küll odavama hinnaga, kuid mida teeb indiviid teenitud rahaga? Jagamismajanduse kriitikute hinnangul kasutab indiviid tõenäoliselt teenitud raha, et osta veel negatiivsema mõjuga esemeid. Näiteks sõidujagamisest teenitud raha ei kasuta indiviid keskkonnasäästlikuse nimel, vaid reinvesteerib järgmisesse autosse, et laiendada jagamismajandusest saadavat tulu. Tõenäoline, et odavam majutus soodustab suuremat reisimist ning kasutatud kaupade turu suurenemine soodustab uute asjade ostmist, mida nad kavatsevad hiljem müüa, sest ühiskaup amortiseerub kiiremini. (Elliott W. Martin and Susan A. Shaheen. 2010) Kõik need mõjud suurendavad ökoloogilist ja süsinikujälge. 

Samuti on küsimus mõjudes majanduse kui terviku tasandil. Platvormid loovad uusi turge, mis laiendavad kaubanduse mahtu ja suurendavad ostujõudu. Selliselt loodakse tõenäoliselt majandustegevust, mida muidu poleks olnud – rohkem reise, rohkem erasõiduautosid – ja mitte ainult ei liigu ostmine ühelt tüüpi pakkujalt teisele. Airbnb kasutajad teevad praegu rohkem reise ja odavate sõiduteenuste kättesaadavus suunab mõned inimesed ühistranspordist kõrvale. See tähendab, et platvormid toovad kaasa suurema süsinikdioksiidi heite, kuna nende poolt pakutavad teenused suurendavad üldist energianõudlust. Ühismajutus on positiivselt vähendanud hotellide ehitamist, kuid selle mõju kaalub mitmekordselt ülesse suurenenud reisimise (Cleantech Group. 2104). Kuivõrd uue majandustegevuse loomine ja süsinikdioksiidi heitmete vähendamine on omavahel tihedalt seotud, ei ole võimalik neid ka eraldi analüüsida.

Keskkonnasäästlikkuse, ühistranspordi ja rohepöörde varjus eksisteerib veel teine temaatiline probleem, mille on tekitanud ühismajutus. Heaoluriikides on keskvalitsuse ülesanne ühtlasi kujundada eluasemepoliitikat, sest eluasemepoliitikast sõltub näiteks noorte tööturule sisenemine ning eakate tööturult väljumine. President Kersti Kaljulaid on uusaastakõnes selgitanud kuidas maailma edukaimad riigid on teinud vea ja lasknud suurlinnadel saada koormaks iseendale. Tõeliselt meeldivat linnaruumi enam ei jätku, sest iga ruutsentimeeter on kallim kui inimeste heaolu. Tööjõudu ka enam ei jätku, sest valdava osa inimeste, ka kõrgelt haritute sissetulek ei võimalda ühe inimpõlvega korterilaenu tagasi maksta. Jagamismajandus kiirendab protsessi veel enam, sest lühiajalised rendiplatvormid on vähendanud üürikorterite pakkumist ja suurendanud rendi hinda, muutes ka eluasemete ostuhinna seeläbi suuremaks. Viimane tähendab, et järgmise generatsiooni noortel on linnalises piirkonnas sisuliselt võimatu omandada isikliku eluaset mõistliku hinnaga, mis omakorda hakkab süvendama ebavõrdsust ja võimendab uusi sotsiaalseid riske. 

Jagamismajanduse mõju tööturule

Majandusteoreetiline vaade jagamismajandusele keskendub jagamismajanduse tagajärgedele töö korraldamisel. Siin on argument, et platvormide jagamine on osa laiemast trendist, mis kutsub esile prekaratsiooni, tööviisi ebakindlust ning töö tegemise tähenduse devalveerimist, sest töötajad ei ole enam seotud ettevõtete ja riigiga läbi sotsiaalsete garantiide, vaid on mikro-ettevõtjad ja “iseenda peremehed”. Prekaratsioon tingib olukorra, kus jagamise ajend ei peitu usalduses, vaid meeleheites (Roose, K. 2014). Kuivõrd platvormi eesmärk on teenida maksimaalset kasumit, kuid võttes võimalikult vähe sotsiaalset vastutust, tekib olukord milles platvormid võistlevad võimalikult madala hinna pakkumises, et suurendada platvormi vahendusel tehtavate tehingute arvu ja seega ka käivet. Viimane tähendab, et tekib “palgaralli võimalikult madalale” ning platvormide kasum tekib läbi töötajate ekspluateerimise, väiksema palga pakkumises ning tööga seotud riskid jäävad indiviidi kanda. (Kalleberg 2013; Dubal 2017). Riskikapitalidega seotud ükssarvikute puhul ei ole oluline kahjumi ega kasumi teenimine, vaid turuosa hõivamine, mis tähendab märkimisväärseid hinnasõdasi platvormide vahel milles jääb kaotajaks ikkagi töötaja. Viimane selgitab miks investorid peavad normaalsuseks sadadesse miljonitesse ulatuvaid kahjumeid (vt. Bolt, Uber). 

Jõudude vahekord indiviidi ja platvormi vahel on kolossaalne. Olukorras, kus töötaja ei nõustu platvormi poolt korraldatava hinnasõjaga, peab töötaja platvormilt lahkuma, sest platvorm langetab ühepoolse otsuse. Töötajal ei ole sotsiaalseid garantiisi, ametiühingut ega tööõigusi. Platvormidel on õigus teenust korrigeerida vastavalt enda vajadustele, kaalumata platvormil tööd tegevate osapoolte huve. Probleemi illustreerib platvormide algoritmidesse kodeeritud diskrimineerimine ning rassism. Sõidujagamisega seotud platvormid vahendavad vähem pakkumisi mustanahalistele sõitjatele, samal ajal vahendades rohkem kliente kes on pärit majanduslikult halvematest piirkondadest ning on valinud lühema teekonna, mis loob selgelt väiksema sissetuleku vähemusgruppide esindajatele. (Hannák, A. 2017). Samas on halvemast sotsiaalsest piirkonnast sõidu alustamine kallim, et tõrjuda platvormilt välja sihtrühma, kelle teenindamine võiks langetada platvormi reputatsiooni. (Pandey, A., Caliskan, A. 2020). Sarnaselt on leidnud kinnitust, et mustanahaliste sõitjate ooteaeg on 6-15 minutit pikem, tellitud sõit katkestatakse 73% tõenäolisemalt ning naisterahvaid suunatakse pikemale ringile, et suurendada nende arveid. Ühtlasi teenivad naisterahvad platvormil sõiduteenust osutades 7% vähem kui mehed, soodustades seega otseselt palgalõhe suurenemist.  (Ge, Y. 2016). Eestlasele võib tunduda palgalõhe, diskrimineerimine ja rassism kui võõras mure, kuid laiemal skaalal ilmestab see platvormide ükskõiksust kõikide poliitiliste prioriteetide ja probleemide suhtes, võrdsustades töötajat piiramatu loodusvaraga. 

Metsikut Läänt meenutav majanduskorraldus on viimastel aastatel sattunud oluliselt teravama ühiskondliku pilgu alla. Olulisemateks etteheideteks peetakse ohtrat masinalgoritme ning veebipõhist jälgimist, millest töötajaid ei teavitata, töötajatel puudub tegelik iseseisvus oma töö aja, iseloomu ja valiku suhtes ning igasugune kriitika viib ühepoolse töösuhte lõpetamiseni. 

Töövaidlused on mitmel pool maailmas toonud kaasa kirglikud kohtukaasused. Ühendkuningriikides on võetud vastu otsus, et Uberi juhid ei ole iseseisvad ettevõtted ning Uber on kohustatud klassifitseerima nad töölepinguga töötajateks. Viimane tähendab, et neile laieneb tasustatud puhkus, sotsiaalse kaitse hüved ning ametlik sissetulek. Sarnast regulatsiooni prooviti rakendada USA’s, Californias, kuid rahvahääletuse käigus otsustas rahvas, et nad ei soovi jagamismajanduse töötajatele rakendada klassikalist töösuhet. Eestis on giggerite probleemi juba pikemat aega teadvustatud, aga midagi pole järgnenud. Arenguseire Keskuse Aastaraamat 2019 sedastas, et  kui iseendale tööandjatest saab järjest suurem elanikkonna rühm, kerkib senisest teravamalt fookusesse sotsiaalsete tagatiste küsimus. Iseendale tööandja, kes on selleks sunnitud, ei ole klassikaline ettevõtja, kes koostab äriplaani, võtab tööle töötajaid ja sihib kasumit. Tema eesmärgiks on eelkõige igapäevane leib lauale saada ehk tema motivatsioon on sisuliselt sarnane töövõtja, mitte ettevõtja omaga. Mitmed teenusplatvormid ei võimalda nende kaudu tegutsevatel teenuse osutajatel isegi kuigivõrd tellimusi valida – tuleb vastu võtta see, mida süsteem pakub. Kui iseendale töö andmine on isiku jaoks olude sund, on tema probleemiks see, et õiguslikult koheldakse teda ettevõtjana ja et tema sotsiaalkaitse on auklik. Ka sotsiaalmaksu laekub temalt vähem kui siis, kui ta oleks töölepingulises töösuhtes. (Toots, A., Malmstein, R. 2021)

Kokkuvõte

Jagamismajanduse käivitamise ajaperioodil uskusid paljud, et jagamismajandus eelistab neoliberaalsele kapitalismile mõnda uut, alternatiivset majanduspraktikat. Siiski, hiiglaslike jagamis-kontsernide hüppelist kasvu ja turuosa hõivamist jälgides on see hüpotees tugevalt kahtluse alla seatud. Jagamismajanduse entusiastide väited, justkui platvormide kasutamine suurendab sotsiaalset sidusust ning ühiskondliku harmooniat, on vastuolus tõenditega, mis pigem annavad alust järeldada, et platvormid taastoodavad ühiskondliku ebavõrdsust läbi uute digitaalsete mehhanismide. Sotsiaalse kapitali suurenemine eksisteeris jagamismajanduse esimeses faasis, kuid lakkas hetkel kui külalislahkust oli võimalik väärindada. Keskkonnasäästlikkuse perspektiivist lähtuvalt on leidnud tõendamist, et kuigi tarbijale jääb mulje väiksemast jalajäljest, tõestavad uuringud heitkoguste ja saastamise suurenemist kõikides jagamismajanduse sektorites. Majanduslikult ei soodusta jagamismajandus tervisliku konkurentsi ning riivab ülemääraselt töötajate õigusi ning töö olemust pikas perspektiivis. Jagamismajandusele tõuke andnud alusväärtused on saanud tugeva löögi, sest jagamismajandus ei aita inimestel paremini läbi saada, paremini planeeti päästa ega loo tingimusi töö kvaliteedi parandamiseks. Institutsionaalse kannatuse katkemist tõestavad järjest enam levima hakanud kohtuvaidlused, milles on jagajad jäänud valdavalt kaotajateks. 

Tehnoloogia on täpselt nii kasulik kui kasulik on tehnoloogiat ümbritsev õiguslik raamistik, mille evolutsioon on küll alles varajases staadiumis, kuid siiski alanud. Jagamismajanduse järgmise kümnendi väljakutse võib olla hoopis eksogeenne – pandeemia järgses majanduses positsioneerumine. Kõik ettevõtted on kohanemisvõimelised, kuid jagamismajandus koosneb tehnoloogilisest arengust, mitte füüsilisest kapitalist. Ükssarvikutel on võimalik sõidujagamine kiirelt muuta ümber toidutellimuste jagamiseks, kuid sellist paindlikkust ei saa endale lubada traditsioonilised hotellid või transpordiettevõtted. Samas platvormidel, mis on ehitatud ülesse inimeselt-inimesele kontaktile, seisavad vastamisi teise dilemmaga – kui sotsiaalne kontakt on muutunud ohtlikuks ja võõrad saavad üksteisele potentsiaalsete nakkuste allikateks, võivad inimesed hoiduda sellistest füüsilistest sidemetest, mis on jagamismajanduse aluseks. Hoolimata sellest peavad ühiskonnad leidma tasakaalu tervishoiuriskide, kliima- ja finantskriiside vältimise vahel. Jagamismajandus on selgelt ületanud turumajandusliku hea usu põhimõtteid ning vajab selgemat reguleerimist, et vastata rohkem jagamismajanduse algsetele väärtustele.