Poliitikate kujundamise protsessis on vajalik laiendada demokraatia osalusvorme
Käesoleva mõtteavalduse eesmärk on analüüsida mida on vajalik muuta Eesti poliitika kujundamise formaalses protsessis.
Euroopa Liidus usaldab parteide, kui peamiste poliitikakujundate, tegevust ainult 19% kõikidest elanikest. Poliitika kujundamise protsessi muutmine on lahendus, kuid lahendusest olulisem on tuvastada probleem. Poliitika kujundamise formaalse protsessi muutmine ei pruugi lahendada probleemi ennast, sest kui rahvastiku üldine usaldus poliitika kujundajate vastu jääb madalaks ka peale muutust, siis see raskendab ka uute poliitikate edukat rakendamist. Rahva rahulolematus säilib isegi kui formaalse poliitika kujundamise protsessi muudatused reformivad otsustusprotsesse efektiivsemaks, rahvale kasulikumaks või suurendavad huvigruppide ja elanike üldist kaasatust.
Tänapäeva demokraatia iseloomus on vabad valimised, kuid valimised ainuüksi on ebapiisavad, et karakteriseerida demokraatiat ja sellega kaasnevaid otsustusprotsesse. Valimised võimaldavad rahval anda võrdsel tasapinnal regulaarselt tagasisidet valitsejate tööle ning nende poolt kujundatud poliitikatele. Samas võrdsed võimalused hääletada ei taga kõikide elanike seisukohtade võrdset esindatustpoliitika kujundamise protsessis, mis omakorda reflekteerub hiljem parteide madalas usaldusväärsuses. Parteide madal usaldusväärsus, mis tuleneb suuresti inimeste vähestest võimalustest mõjutada poliitikate kujundamist, soodustab omakorda äärmusluse, populismi ja polariseerumise suurenemist ning toob endaga kaasa tuntavalt nõrgema poliitika kujundamise kvaliteedi.
Eesti poliitika kujundamise formaalses protsessis on seega järeldusena kõige olulisem suurendada inimeste otsest osalust poliitikate kujundamisel. Rahva tahte eiramine tekitab trotsi, mis nõrgendab sidusust inimese ja demokraatia vahel ning selle tõttu võimaldab võimule pääseda erakondadel, mis näiliselt väljendavad esindavat rahva tegelikku tahet, kuid tehes rahvast kahjustavaid otsuseid. Seega on poliitika kujundamise formaalses protsessis kõige olulisem muuta meritokraatliku demokraatia toimimise poliitikasuunda. Demokraatia osaluskanalite reformimine tagaks keskmisele kodanikule võrdsema ligipääsu demokraatlikele institutsioonidele.
Iseenesest on mõistetav, et otsustusprotsess ei ole kõikidele ligipääsetav, ega peagi olema. Vähem mõistetav võib olla autori mõttekäik, et demokraatiale (ja seeläbi otsustusprotsessidele) ligipääs on tavalisele kodanikule piiratud. Kihistuvas kapitalistlikus ühiskonnas on inimese ligipääs võrdsetele võimalustele piiratud ning see väljendub ka võimalustes demokraatias osaleda. Kõikidel on võrdne võimalus osaleda valimistel, kuid vähesemate võimalustega ühiskonnagruppidel on raskem kandideerida valimistel. Kandideerimine nõuab ressursse millele on ligipääs vähestel – kõrgem haridustase, sotsiaalne kapital, rahalised vahendid toetada enda kampaaniat ning sellest tulenevad erinevad maailmavaated n-ö uusaristokraatide ja tavakodanike vahel. Valituks osutumine ei ole enam otseselt korrelatsioonis rahva tahtega, vaid kandidaadi võimalustega mediatiseeruvas ühiskonnas.
Ühiskonnas, kus rahva tahet esindab ainult valitud osa priviligeeritud inimesi, puudub vajadus arvestada poliitikate kujundamisel rahva tahtega. Demokraatias eksisteerib teoreetiline võimalus, et läbikukkunud poliitikate korral valib rahvas järgmistel valimistel uued deputaadid, kuid see võimalus on õrn, sest on madal tõenäosus, et rahva seast kerkib uus konkureeriv kandidaat kes eksisteerivast poliitilisest sfäärist on võimeline poliitilist eliiti välja vahetama. Poliitiline verevahetus toimub ainult poliitilise eliidi sees ning vahetuvad eliitide vahekorrad.
Kirjeldatud olukord on tekitanud näilise osalusdemokraatia, kus inimestel peaks olema võimalus otsustusprotsessidega liituda, kuid eluliselt puudub neil ligipääs. Tavalisel kodanikul on raskendatud kohalikul tasandil otsustusprotsesse mõjutada, sest nagu selgub Andmekaitse Inspektsiooni (AKI) auditist, salastavad omavalitsused põhjendamatult palju dokumente asutusesiseseks kasutamiseks, kuigi üle pooltel juhtudel on see põhjendamatu. Tavalisel kodanikul ei ole ligipääsu enam kui pooltele talle õigustatud dokumentidele, sest tavalise inimese kaasamine ei ole kohaliku tasandi poliitilisele eliidile kasulik, mis tähendab, et inimesel ei ole võimalusi otsustusprotsessis osaleda juba kõige algelisemal tasandil.
Puuduliku esindatuse probleemi lahenduseks võiks esiti pakkuda kopereerumist, huvirühmade ühist tegevust ning kolmanda sektori suuremat sekkumist. Huvirühmade suuremat kaasamist otsustusprotsesside kujundamisele peetakse oluliseks, tuues välja kuidas kodanikeühiskond võiks mõjutada otsustusprotsesse viisil, mis väljendab rohkem ühiskonna enamuse tahet. Kodanikeühiskonna suurem kaasamine ei pruugi olla kausaalses seoses rahva tahtega. Kaasava demokraatia vormidena kaasatakse otsuste kujundamisse katusorganisatsioone või tavalisi vabaühendusi, korraldatakse osaluskohvikuid, kogutakse e-osaluse formaadis sisendit või pakutakse rahvale “võimu tagasi” läbi kaasava eelarve, mis on küll positiivne, kuid ei seisa kuidagi tavalise kodaniku huvide eest. Mainitud osalusvormides domineerivad huvirühmad kes seisavad ennekõike enda huvide eest, tehes lobbytööd viisil mis saavutab kõlapinna meedias, kaasab kapitali omavaid ettevõtjaid, (haritud) aktiviste ja eksperte, kuid jättes siiski tavakodaniku hääle ja huvid ilma kõlakojata. Kolmas sektor ja huvirühmad koosnevad peamiselt profesionaalselt kvalifitseeritud spetsialistidest, selmet rahva huve esindavatest kodanikest.
Demokraatia vajab restarti. Restart eeldab ulatusliku reformi. Reform aitab poliitikate kujundamise kvaliteeti oluliselt tõsta. Eesti poliitika kujundamise protsessis on hädavajalik laiendada demokraatlike osalusvorme, et Eestis kujundatavatel poliitikatel oleks võimalik teha kvaliteedis oluline arenguhüpe järgnevatel kümnenditel. Osalusvormide laienemiseta ei teki poliitilist tahet tegeleda struktuursete probleemidega nagu demograafia, pensionisüsteem, maapiirkondade jätkusuutlikus, võimekus pakkuda avalike teenuseid. Riigikontrolli aastaraportis on vaadeldud perearstide, õpetajate, politseinike ning päästjate tööle asumise ja töölt lahkumise dünaamikat, ja jõutud järeldusele, et tuleks ausalt tunnistada: kõikjal riigis ühetaoliselt ja ühtlase kvaliteediga avalike teenuste pakkumine käib meile üle jõu, seda eriti väljaspool Harjumaad ja Tartumaad (Riigikontroll, 2020). Ilma demokraatia osalusvormide laienemiseta ei toimu poliitilise stagnatsiooni lahtisulamist mis võimaldaks nende probleemidega tegeleda.
Kaks võimaliku lahendust demokraatiakriisi lahendamiseks.
Kohustuslik hääletamine eksisteerib neljas Euroopa Liidu riigis: Belgia, Kreeka, Küpros ja Luksemburg. Kohustusliku hääletamise eesmärk on kasvatada valijas harjumust valimas käia. Vabatahtliku valimismudeli korral on aktiivsem osa just eelnevalt kirjeldatud haritum osa ühiskonnast, kes valib poliitilises spektris nende huvidele vastava esindatuse. Samas võimaldab muudatus tuua valima ka selle ühiskonna osa kes tavapäraselt valimistel osaleda ei soovi, kuid samas väljendavad siiski hiljem nördimust poliitilise status quo’s. Kohustuslik valimine suurendaks Eestis rahva tegeliku tahte esindatust pea poole võrra ning tasakaalustaks osapoolte ligipääsu demokraatiale.
Teise olulise muudatusena peaks rahval olema mõõdukas õiguslikult siduv roll olulistes otsustusprotsessides. Ameerika Ühendriikides on ajalooliselt tagatud kohtu töö legitiimsus rahva silmis läbi vandekohtunike kaasamise, sarnaselt on Eestis kaasatud kohtu töösse sõltumatud rahvakohtunikud. Oluliste poliitiliste eelnõude puhul oleks mõistlik moodustada laiapindne kodanike kogu, mille moodustamine sarnaneks vandekohtu põhimõtetele (juhuvalimi alusel kokku kutsutud tavaliste inimeste kogu) ning mille sisendi arvestamine peaks olema parlamendile õiguslikult siduv või vähemalt sarnase kaaluga (suunata eelnõu täiendavalt veel laiemale osalusdemokraatia vormile).
Samas ei oleks mõistlik demokraatiliste osalusvormide laiendamisena kasutada otsedemokraatia vahendeid, näiteks referendumid või rahvaküsitlused, sest see kujutab olulist ohtu avaliku arvamusega manipuleerimiseks ning võimaldab sätestada päevapoliitilisi agendasi poliitilise konkurentsi mõjutamiseks. Sarnaselt ei toimiks kvootide rakendamine soo- või hariduspõhiselt, sest kausaalses seoses ei ole tõsiasi, et näiteks naisterahvastele või madalama haridustasemega mõeldud kvoodi alusel parlamenti saanud saadik seisaks just naisterahvaste või madalama haridustasemega inimeste huvide eest.
Reformi tulemusena pidurduks äärmuslik parempopulismi levik, tekiks poliitiline motivatsioon tegeleda kriitiliste probleemidega ning paraneks poliitiliste protsesside kujundamise üldine kvaliteet.
