Rohepöörde realistlikest valikutest ehk kuidas peatada kasvumaania?
Industriaalne tsivilisatsioon, mida kannustab destruktiivne ja täitumatu kasvu imperatiiv, ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik ning asetab ühiskonnad ebaõiglasesse olukorda. Rahvusvaheline majanduskeskkond on ülekuumenenud ehk käesoleval hetkel ekspluateeritakse planeedi ressursse oluliselt suuremas mahus kui Planeet jõuab saastet siduda. Naftatipp (ing. Peak oil), kui ajajärk millal saabub naftatööstuse kõrgpunkt, saabub hinnanguliselt juba 2040. aastatel ning see on üks markantseim näide kuidas illustreerida ressursside absoluutset ammendumist. Siiski on need samad ammenduvad ressursid, näiteks nafta, söetööstus, puhas vesi ja haritav maapind, jätkuvalt asendamatuks tsentrifugaaljõuks mitmetele kiiresti kasvavatele riikidele ja piirkondadele. Paratamatult peab kiirele kasvule järgnema veel kiirem allakäik, olgu selleks kiiresti arenevate riikide majanduslik hävinemine või kliimakatastroofide teke ja sellest tingitud massiränded, üleujutused, põlengud, näljahädad. Essee kontekstis arutletakse millise strateegiaga, kui üldse, on mõistlik olukorda sekkuda.
Roheliste liikumise mõistmiseks on oluline esmalt mõtestada kolme koolkonna osatähtsus kliimadebatis: dark green, light green ja vähem kõlapinda leidnud bright green.
Light green liikumine mõtestab keskkonna kaitsmist ennekõike isikliku kohustusena. Mõttevool on seotud indiviidi aktivismi ja teotahtlikusega, kuid samas ei rõhutata keskkonnakaitset kui eraldiseisvat poliitilist ideoloogiat ega otsi isegi põhimõttelisi poliitilisi reforme. Selle asemel keskendutakse sageli keskkonna küsimustele kui elustiili valikule. Keskkonnaprobleeme on võimalik muuta alt-ülesse ja läbi tarbimisharjumuste muutmise.
Seevastu dark green liikumise seisukohalt on keskkonnaprobleemid tööstusliku tsivilisatsiooni lahutamatu osa ning taotletakse radikaalseid poliitilisi muutusi. Dark green ideoloogia perspektiivist toovad traditsioonilised ideoloogiad paratamatult kaasa (üle)tarbimise, raiskamise, loodusest võõrandumise ja ressursside ammendumise. Põhjuseks on majanduskasvu rõhutamine, mis eksisteerib kõigis olemasolevates ideoloogiates kui kasvu-maania. Dark green aktivistide seas on palju erinevaid harusid, kellest radikaalsemad peavad isegi hädavajalikuks populatsiooni vähendamist, et kurnata vähem Planeedi ressursse.
Viimastel kümnenditel on populaarsust viljelenud bright green liikumise aktivistid, kes leiavad, et radikaalseid muutusi on vaja majanduslikus ja poliitilises süsteemis, kuid nende muudatuste evimine võib tekkida läbi uute tehnoloogiate, võrdsema sotsiaalse huvikaitse ja läbi kodanikuteadlikkuse suurendamise. Väheusutav, et tehnoloogia areng pidurdab looduse ekspluateerimist . Tehnoloogiline areng ei leevenda probleemi mis kaasneb globaalse populatsiooni kasvuga, sellest tuleneva suureneva energiavajadusega ning ennast taastootva tarbimis- ja kasvumaaniaga, sest ka kõige jätkusuutlikuma kasutuse korral lõppevad taastumatud ressursid otsa (Turner. 2012). Vastupidiselt on ajaloos tehnoloogiline areng kliimareostuse protsessi pigem võimendanud ning ka kõige efektiivsem säästlikkus ei suuda tasalülitada ületarbimise elulaadi.
Keskkonnaprobleemide tegelikule lahendustele on seega kõige lähemal dark green ja light green koolkonna mõttelaadi esindajad..
Keskkonna hoidmine indiviidi tasandil on igati moodne, tänuväärne. Kodanike kõrgenenud ootused on üks oluline põhjus miks ettevõtjad ja poliitikud astuvad uusi samme, et olla järjest enam “tarbijale” meelepärane. Usaldusel põhinev kliendisuhe suurendab tarbimist ning klient ei ole mitte ainult valmis tarbima rohkem, vaid on valmis ka sama toote eest rohkem tasuma. Ettevõtete vaheline konkurents on tihe ning kui tarbijateadlikkuse suurenemine mõjutab ettevõtte kasumit negatiivselt, proovib ettevõte muutuda seeläbi ka “rohelisemaks”. Viimane muidugi tähendab võidujooksu “kõige rohelisema” medali poole ning tarbija ootustele vastamine, selmet tegeleda reaalsete kliimamõjude vähendamisega. Oluliseks näiteks on British Petrol’i ja Royal Dutch Shell’i naftakontsernide omavaheline kommunikatsiooni-võistlus, milles mõlemad lubavad 2050 aastaks muutuda süsinikneutraalseks ehk “kõige rohelisemaks saastajaks”. Reostajate ja saastajate sekkumine kliimadebatti ilmestab globaalse huvikaitse elitiseerumist, kus huvikaitsjad ei seisa mitte tavalise kodaniku huvide eest, vaid esindatakse selgelt erahuve profesionaalsete lobitöötajate poolt. Seega ettevõtete “rohelisemaks” muutumine võib oluliselt mõjutada ettevõtete konkurentsivõimet koos hinnapoliitikaga, ent kuivõrd indiviidi tarbimisharjumused jäävad siiski spontaanseks, kasvavad tarbimise mahud. Light green koolkonna lähenemine ei paranda kliimapoliitikat, vaid ainult suurendab näilise ja tegeliku diskursuse lõhet.
Alternatiivse koolkonna sõnul ei ole võimalik kliimamuutusi lahendada ainuüksi sellega, et ühiskond tervikuna lülitab lambipirnid päeval välja, lubab kraaniveel lühemat aega joosta, komposteerib ning võtab rohkem kasutusele taastuvat energiat. Koolkond lahkneb kolmeks oluliseks tüpoloogiaks: radikaalsed reformistid, ökosotsialistid ning ökoanarhistid. Tüpoloogiate vahel eksisteerivad olulised erimeelsused, kuid ühiselt nõustutakse, et vajalik on ühiskonnakorralduse muutmine.
Reformistide põhiline fookus seisneb poliitilise süsteemi reformimiseks läbi selle osaks muutumise. Kohaliku tasandi otsustajate rolli pääsejatena on võimalik reformistidel luua uusi algatusi, näiteks soodustada mahepõllumajandust, ökokülasid, toiduvahetamist. Algatustega on võimalik mõjutada teisi omavalitsusi võtma kasutusele sarnaseid meetmeid, mis omakorda mõjutavad riiklike tasandeid ja tingib rahvusvahelise rohe-koostöö. Oluline on võimestada juba eksisteerivaid organisatsioone ja liikumisi. Radikaalsemad rohelised ei pea rohujuuretasandilt kasvamist võimalikuks, sest isegi absoluutse võimu korral ei suuda kapitalistlik süsteem likvideerida tarbimis-maaniat ning ressursid ammenduvad. Reformistid peavad lahenduseks kasutada taastuvaid ressursse, kuid radikaalide jaoks on tegemist paradoksiga, sest ka taastuvate energiaallikate tootmiseks on vaja juba ära kulutatud taastumatuid ressursse kasutada (näiteks on päikesepaneele võimalik toota ainult naftasaaduste abil).
Öko-sotsialistide võitluse eesmärk, nagu võiks nende nimest eeldada, on vastanduda kapitalistlikule süsteemile ning juhtida ühiskond võrdsuse rajale läbi sotsiaalse revolutsiooni. Ressursse tuleks kasutada ühiselt ning ainult ühiskonna terviku huvides. Öko-sotsialistide hinnangul on turumajandusel põhinev kapitalistlik süsteem vastuolus keskkonna jätkusuutlikusega.. Säästlikuks keskkonnaks on oluline vähendada inimeste tarbimist, kuid kapitalistliku süsteemi on sisse kodeeritud pidev kasv ning tsüklilisus. Tsüklilisuse all peetakse silmas majanduse õitsengut ja kriise – õitseng soodustab tarbimist, kuid kriisidest välja tulemiseks on tarvis veel suuremat tootmist, tarbimist ja ressursside ekspluateerimist, sest ainult nii on võimalik peale kriisi vähendada töötust, vaesust, kapitali kadumist. Ökosotsialism oleks ainuke võimalik viis kuidas peatada kasvu-imperatiiv. Kriitikanool mõttevoolu esindajatele väljendub sotsiaalse muutuse eestvedajate puudumises. Hegemooniaprojekti kujundamine ja klassivõitlus eeldab, et eksisteerib võitlev klass, kuid sarnaselt tavapärasele sotsialismile, ei ole töölisklass ega ükski teine klass eesrindest huvitatud. Arvestades, et puudub revolutsiooni alustav sotsiaalne klass, ei saa tekkida ka ühist klassiteadvust. Öko-sotsialistide hinnangul võiks klass tekkida algselt läbi poliitilise tasandi ning sellega “äratada magav klass”, kuid arvestades sotsialistide madalat toetust kõikides demokraatlikes ühiskondades, on see ebatõenäoline.
Kapitalismikriitilisuses jagavad olulist ühisosa öko-sotsialistid ja ökoanarhistid, nõustudes, et sotsialistlik ühiskonnakorraldus on oluline planeedi jätkusuutlikkuse tagamiseks. Väärtuskonfliktide debatt taandub sellele kui suures ulatuses peaks piirama eraomandit, turgu, kapitali ning kas raha peaks olema osa uuest ökonoomikast. Kõige olulisem erinevus kahe ideoloogia vahel väljendub tõsiasjas, et ökoanarhistid peavad ainuõigeks poliitilise süsteemi ja hierarhia kaotamist. Ökoanarhistid hindavad ökosotsialismi välistavaks kõrge korruptsiooni tõttu mis tekib poliitilise ja majanduslike ressursside tsentraliseerituse tõttu. Ühiskond peaks olema ise-valitsev ning toimima indiviidide endi otsustel. Ökoanarhilises süsteemis valitsevad väikesed kogukonnad ning selle tõttu ei ole võimalik tsentraalset valitsust luua, sest riiklikud tasandid ei oska määratleda kohaliku tasandi vajadusi. Kuivõrd reformistid ja öko-sotsialistid näevad muutuste algatajatena eksisteeriva süsteemi tööriistu, soovivad ökoanarhistid inimeste suutlikkust olla isemajandavad ning kapitalistlikust süsteemist võõrandumine tekib iseeneslikult. Siiski, iseeneslik võõrandumine ei teki vabatahtlikult, vaid ressursside puudumisest tekkiv ilmajäetus mõjub indiviididele liiga rängalt. Kriitilisest perspektiivist lähtuvalt ei usuta ökoanarhismi praktilisse väärtusesse, sest kaasaegne maailm ei tunne ühtegi toimivat anarhistliku süsteemi ilma tsentraalse võimuta.
Roheliste peavoolude sõnul peab kasvamisele orienteeritud majandusele eelneva kahanemismajandus, et sellele saaks järgneda neutraalne majandus kus tootmine ja tarbimine on tasakaalustatud. Ent milline neutraalne majandus välja võiks näha, seda düstoopiat on kapitalistlikus väärtusruumis raske ette kujutada. Eelistatuimaks transpordiviisiks kujuneb jalgratas ning kondimootor, priviligeeritumad saavad nautida elektrironge ja elektriautosid. Peatub globaliseerumine ning rahvusvaheline ränne. Fossiilsete kütuste kasutamine katkeb koos lugematute majandussektoritega, alustades turismist ja lõpetades moetööstusega. Kasutusele võetakse iga võimalik haritav maalapp ning enamus toidust toodetakse ise. Oluline tähelepanufookus on majapidamiste isemajandamise võimekuse teke ning maapiirkonnastumine.
Ressursside ammendumisele vastandumist ei pea teised ideoloogiad eluliselt oluliseks, ent ei sea seda ka kahtluse alla. Ressursside otsalõppemine on vältimatu paratamatus ka rahvuslaste, konservatiivide kui liberaalide ideoloogias, kuid ainult rohelised on mõtestanud, et kõnealune paratamatus ei jõua kätte mõne millenniumi pärast, vaid juba mõnekümne aasta jooksul. Tõenäoliselt kasvab roheliste liikumiste populaarsus lähitulevikus. Kõige perspektiivikamaks võib osutuda deep green koolkonna esindajate lähenemine, jättes varju light green ja bright green liikumise. Samas on reformistide, ökoanarhistide ja öko-sotsialistide mõttevooludes olulisi vastuolusid, kuid ühtlasi on ratsionaalselt vastuoluline ka kapitalistlik ületarbimine. Sarkari sõnul peab sotsialismi mõistlikuks lahenduseks rohkem kui pooled Saksamaa elanikud, kuid leiavad, et seda on minevikus halvasti rakendatud. Sarnaselt on Ameerika Ühendriikides peale möödunud kümnendi globaalset finantskriisi täheldatud hüppelist toetust sotsialismile. Muutuvate poliitiliste ja majanduslike diskursuste tõttu on seega tekkimas soodne pinnas järgmistel kümnenditel (öko)sotsialismi (teiseks) tulemiseks mitmetes maailma piirkondades, kuid kes teab, ehk on hoopis võidukäiku alustamas ökofašism.
